Mardilaupäev!

Ja ongi aastake jälle nii kaugele jõudnud, et käes on maagiline mardilaupäev. Täna avanevad seitsme vikerkaare kaugeimas otsas ilmatagusel maal vanad aiaväravad, korraga puhuvad lõuna- ja põhjatuuled, siravad tähed ja hõõgub kuu, viimsed luigeparved teevad sügistaevas uperpalle ja...sandid lähevad liikvele. Väravad kääksatavad, pehkinud aiapostid tunnevad vanad tuttavad maskid ja lambakasukad ära, külateedel on kosta samme ja kuljuste kumedat kõla, keegi mängib suupilli, keegi lööb seitsme penikoorma saabastega kandasid kokku ja hõljub üle suitsevate korstnatega majakatuste - mardisandid on teel! Mardisandid, marduste kälimehed, saadikud teispoolsusest, kõiketeadjad targad ja kummalised veiderdajad, kes toovad lahkele pererahvale õnne ja tervist, täidavad pimeda reedeõhtu pillihelide ja lauluga! Laske sisse mardisandid, nemad veavad õnnetusi ninapidi ja külvavad võluväel rõõmu ja krutskeid! Kes aga oma ukse suletuna hoiab, olgu valmis rajuks ja tormideks. Hoidke täna kõrvad kikkis ja kuulake iga väiksematki koputust, sest koputajaks võib olla santide pereke, kes tahab üle läve astuda ja veidi juttu puhuda. Ja tooge lakapealt vanadest puukirstudest välja koitanud kasukad, kasetohust kaabud ja musta jäära villast tehtud pikad habemed, ehtige end salapärasesse rüüsse ja minge ka ise naabrite uste taha sandilaulukest lööma! Mardisandid - nemad on iidsed ja omad. Tahavad ikka, et neid meeles peetakse ja nende saabudes lahkesti lukud ja riivid avatakse. Laske sisse mardisandid... Laske sisse õnn, sel udusel ja pimedal novembrikuul! Marti, marti!!!