Veefestival Mehhikos

Vesi. Midagi, mis on nii igapäevane ja loomulik, et kipume tihti unustama, kui eluliselt tähtis ning ohustatud see element on. Ilma veeta ei ole elu. Kui jätkub praegune priiskav ja üleolev suhtumine meie planeedi veevarudesse (ning loodusvaradesse üldse!), siis ühel heal päeval võib juhtuda, et vesi saab lihtsalt otsa. Ja siis lõppeb ka elu.

Keerad kraani lahti – vesi voolab. Vinnad ämbri üle kaevuääre ja see on triiki täis sillerdavat ja puhast vedelikku. Allikates elab vetevaim, kes jagab lahkesti oma karget ja külma eluvett. Ookeanid ja mered, jõed ja järved, konnatiigid ja salapärased metsajärved, rabalaukad, vulisevad ojakesed, mühisevad kosed ja hulljulgelt pahisevad joad, väike armas koduhoovi porilombike, kuhu igal kevadel koguneb lustakas pruun veesilm - peame mõistma, et see ilu ja luksus ei ole igavene ja iseenesestmõistetav. Kui me seda hinnata ja hoida ei oska, on tulevik tume. Et levitada seda sõnumit ning juhtida inimeste tähelepanu keskkonnasäästlikule eluviisile, vee puhtuse ja olemasolu haprusele, lõppes just eile üks äärmiselt tänuväärne üritus – 30.märtsist 15.aprillini leidis Mehhikos aset Queretaro festival "Water is One". Festivali näol oli tegemist kunstnike ja teadlaste ühise projektiga, mis juhtis tähelepanu sellele olukorrale, mis praegusel hetkel maailmas toimub, milline on valdav suhtumine meie keskkonda, kuidas saaks seda ühisel jõul parandada, mida muuta ja kuidas edaspidi tegutseda, et inimene poleks pelgalt tarbiv ja reostav parasiit vaid vastutustundlik ja tänulik planeet Maa elanik. Festivalil osalesid keskkonnakaitsjad ja kunstnikud üle maailma ning esindajad erinevatest ülikoolidest. Rõhk oli just koostööl ja ühise süsteemi loomisel.

Vesi on miski, mis ühendab – kõik veed moodustavad ühise ahela, mis meid ümbritseb ja meie elulisi vajadusi rahuldab. Vesi on üks, vesi on ühine! Me kõik vajame vett – kõige väiksemast olendist kõige suuremani. Vesi on sümbol, mis peaks panema meid mõistma – kui me ei tee koostööd, kui me ei alusta maailma muutmist iseendast, siis see lust ja lillepidu lõppeb ühel hetkel. Sest vesi ongi üks ja ainuke, mille kadudes kaome ka meie. Igaüks ja ainuke.