Vihmapillist ja jõuluilmast

Oleme ilmataadis pisut pettunud. Vaadake – meil oli november planeeritud ametlikuks mõtisklemise ja endasse süüvimise kuuks. Ja siis selline kaval lüke – kõleda ja porise novembri asemel hoopis jõuluilm. Nüüd peab ilmselt kuuseokstest jõulukaunistusi meisterdama hakkama ja kaugel see piparkoogiaegki enam on.
Siiski jäi puudu sügisesest vihmapiiskade sabinast aknaklaasil ja porilompides sai ka ütlemata vähe pladistatud. Meil on muide lahendus olemas - teeme ilmataadile ninanipsu vahva vihma laulu jäljendava muusikariistaga.

Vihmapill pakub ühe esimese muusikariistana rõõmu kõige pisematele, kuid võib olla rahustava toimega imemasin ka natuke suurematele melomaanidele. Pill töötab liivakella põhimõttel: kui seda pöörata, jooksevad metallkuulikesed järjestikku mööda labürinti alla ning kui nad kõik üheskoos on, pööratakse pill teistpidi ja kuulide looklev liikumine hakkab otsast peale. Vihmapiiskade koputusele sarnanev heli tekibki just tänu sellisele pallikeste katkendlikule liikumisele. Kui enamasti aga vihmapillide sisse ei näe, siis see pill on eriline – läbipaistval torul on ka visuaalselt rahustav mõju ning arendab seega lisaks rütmitajule ka käe, silma ja kõrva koostööd. Samuti sobib vihmapill koos kõlama teiste muusikariistadega – mõnus sahisev taust garanteerib muusikapalale väärt koha edetabelis. Kes kohe eriti ägedat väljakutset soovib, siis võib pilliga sobivat rütmi raputada mõnele vihmast jutustavale laulule.

Eelmine
Lindude söötmisest
Järgmine
Ilmus Eesti liblikate värviraamat!

Vastused puuduvad

Email again: