Hüvastijätt imelise suvega

August hakkab end kohe-kohe rõngasse kerima ja lahkub. September ja askeldustest tulvil sügis juba paistab. Praegugi on akna taga juba kummaliselt hämar ja puulehtedes vilksatab neoonkollast... On paras aeg tõsta käsi ja viibata suvele, sest tema on see, kes peab nüüd end minekule sättima. Meie jääme maha, astume sügisesse, sealt edasi talve. Oh, see on omamoodi nukker hüvastijätt. Ja et suvi ikka siia tagasi tuleks, et rändlinnud kevadel pikalt teekonnalt naaseksid, et järgmine suvi oleks sama helde kui tänavu, et oleks, mida südame põksudes oodata – selleks tuleb suvi ilusti teele saata. Suvi, aitäh Sulle. Sa olid nii ilus! Nagu unenägu, jah, just nagu unenägu.

 Juba maikuus läks soojaks. Läks ja jäigi. Sinililled, ülased ja tulbid tõusid soojale päikesele vastu ja tervitasid kõik üheskoos kevadet. Kevadet, millest sündiski kohe suvi. Sume, soe ja sõbralikult särav suvi! Linnud sädistasid ja punusid pesa, hommikud saabusid õunapuuõite õrnas looris, hekis pakatasid sirelid ja päev keris end aina pikemaks. Valged ööd võtsid võimust ja tegid ka inimeste tuju heledaks ja malbeks. Suur soojus laotus üle kogu ilma, hommikud olid soojad, päevad suisa tulised, õhtul maandus õuedele unine ja pehme õhtukuma, mis lubas ka ööle vastu minna vaid kleidiväel ja paljajalu. Metsajärved aina soojenesid ja nende tasane laineteloks kutsus endasse suplema. Ka hilisõhtul kostusid järve äärest laste kilked, aina ja aina! Jaanipäeva-aegu sadas, see oli kui taevane õnnistus – loodus sai ometi juua! Aga isegi see paduvihm oli soe ja kuidagi muhedalt sõbralik, lubades jaanituledel tasakesi läbi öö hõõguda. Suur ja soe suvi aina kulges, kutsus koos endaga seiklema, matkama, mängima ja avastama. Süda rõkkas ja palged muutusid päikese puudutusest aina jumekamaks. Valmisid metsmaasikad. Tiigis lõid noored kogred lustlikult lupsu. Lõhnas magus ristik ja hõõgus põdrakanep, metsavälude kuninglik valvur. Kord sähvatasid teravad äikesepaugud ja peale seda hakkasid pärnad meest nõretama. Mesilased sumisesid ja korjasid oma tarud kuldset nestet täis. Öösel laulis rukkirääk ja öökullipojad muudkui kasvasid ja harjutasid oma ebamaiseid huikeid. Kasvuhoones küpsesid tomatid hiiglaslikeks magusateks punasteks ovaalideks, lapsed käisid nendega maiustamas, tillukesed kastekannud käes, et jonnaka põuaga võidelda ja oma hoolealuseid, tomatitaimi joota. Vihma lõhna keegi enam ei mäletanudki, sest nii kaua polnud sadanud! Kõik muudkui kastsid, turgutasid ja hoolitsesid. Veest sai väärtus, mille tähendust hakati alles nüüd õieti mõistma. Krõbekuivas metsas olid sügaval sambla sees peidus mikroskoopilised seenealged, mis ootasid kannatamatult, et vihm ometi tuleks ja lubaks neil kasvada. Mõni neist ei jõudnudki sadu ära oodata ja kolis hoopis sügavamale maa alla, et järgmisel aastal uuesti üritada. Lõpuks vihmad siiski saabusid ja jahutasid tulist juulit. Ühel juulilõpu ööl juhtus aga kummaline lugu – Kuu muutus tulipunaseks ja puges siis varju! Loomad, linnud ja muud elukad vaatasid seda taevast etendust nagu suurt ime. See oli võluöö, kus nii mõnigi soov sai tõeks. Augusti algus tõi juba suuremad sajud ja maa ohkas kergendatult. Õhtud muutusid hämaramaks ja pakkusid jahutust. Varsti algas langevate tähtede aeg. Siuh ja säuh lendasid heledad jutid mööda taevast ja kirjutasid sedasi kosmilisi luuleridu. Suvi veel kulges, kuid tema sammudes olid juba tasakesi kuulda saabuva sügise kaja. Karud kõmpisid oma pehmetel käppadel metsalagendikel ringi ja otsisid hiiglasekasvu kuusepuid, et parajal ajal end sinna alla talveunne sättida. Mitte veel praegu, ei, kuid mitte ka enam liiga pika aja pärast. Jaa, suvi hakkas lahkuma. Õhtuti luurekat mängides pidi jooksma tuppa dressipluusi järgi. Nüüd on juba lood sedasi, et hommikuti ei ärata sind enam mitte äratuskell vaid hoopis tammetõrud, mis valjude põntsatustega katusele kukuvad. Metsades uhkeldavad prisked puravikud ja ootavad korvi pistmist. Pääsukesed teevad tarekatuse kohal oma viimaseid õhulende ja põldudel joonduvad sookureparved, valmistudes pikaks rännakuks. Suvi, Sa veel laulad, kuid see on juba lõpusalm! Armas, armas, ilus ja soe suvi! Me täname Sind, kummardame sulle pühalikult ja saadame Su ära. Olid imeline. Sinust räägitakse veel palju. Kirjutatakse ehk laule ja lugusidki. Ja sa elad edasi, meie kõigi südametes. Ja nendes lõbusates tedretäppides, mille sa laste põskedele maalisid. Kohtumiseni, kallis Suvi!!!

Eelmine
Plantoysi ökomaja

Vastused puuduvad

Email again: